Testosteroon on peamine androgeen, mida toodetakse põhiliselt munandites ning väiksemas koguses munasarjades ja neerupealiste koores. Tavaline analüüs annab üldtestosterooni, see tähendab koos nii kandevalkudega seotud osa kui ka väikest vaba osa. See iseloomustab sugunäärmete telge ja kaudselt ka hüpofüüsi signaale, mis seda telge juhivad.
Selle markeri kohta pole veel näite.
Meestel kaasnevad langenud väärtused kõige sagedamini munandite puudulikkuse, hüpofüüsi või hüpotalamuse pärssimise, rasvumise, kroonilise haiguse ning opioidide või glükokortikoidide tarvitamisega ja vanusega kalduvad need langema. Naistel viitavad kõrgenenud väärtused kõige sagedamini polütsüstiliste munasarjade sündroomile või neerupealistest lähtuvale androgeeniallikale; meestel peegeldavad kõrgenenud tulemused tavaliselt eksogeenset testosterooni. Kuna kandevalkude tase nihutab üldväärtust sõltumatult sellest, mida koed tegelikult saavad, on kummagi piiri lähedal olev tulemus pigem põhjus analüüsi korrata ja see arstile viia kui järeldus.
Sekretsioon järgib ööpäevast rütmi hommikuse tipuga, mistõttu proov võetakse tavaliselt varahommikul ja tühja kõhuga; äge haigus, halb uni ja eelmise päeva raske füüsiline koormus langetavad seda mööduvalt. Üldtestosterooni loetakse koos SHBG-ga, mis määrab, kui suur osa on seotud, ning koos LH ja FSH-ga, mis eristavad munanditest lähtuva põhjuse hüpofüüsist lähtuvast. Estradiool ja prolaktiin lisatakse siis, kui pilt viitab aromatiseerumisele või hüpofüüsi protsessile.
Viitevahemikud on üldised täiskasvanute väärtused ja sõltuvad laborist, meetodist, vanusest ning soost. Ainult orienteerumiseks, mitte diagnoosimiseks — arutage tulemusi oma arstiga.