Trombotsüütide arv mõõdab, kui palju on veres väikeseid rakufragmente, mis moodustavad vigastuskohas esimese korgi. See iseloomustab vere hüübimispoolt ja luuüdi megakarüotsüütide tootmist ning kuulub iga vere üldanalüüsi juurde.
Selle markeri kohta pole veel näite.
Kõrgenenud väärtused järgnevad kõige sagedamini põletikule, infektsioonile, rauapuudusele, hiljutisele operatsioonile või põrna eemaldamisele ning peegeldavad harvemini luuüdi tootmishäiret. Langenud väärtustega käivad kõige sagedamini kaasas viirusinfektsioon, alkoholi tarvitamine, suurenenud põrn, autoimmuunne hävimine, mõned ravimid või luuüdi vähenenud toodang. Trombotsüütide arvu jälgitakse ka ravi ajal trombotsüütide agregatsiooni pärssivate ravimitega nagu atsetüülsalitsüülhape ja klopidogreel, antikoagulantidega nagu varfariin ning ravimitega, mis võivad ise trombotsüütide arvu langetada, näiteks valproehape ja metotreksaat; kõrvalekalle kummaski suunas ja eriti kerge verevalumite teke või veritsus kuulub arstiga arutamisele.
Mõnel inimesel kleepuvad trombotsüüdid EDTA-katsutis kokku, mis annab ekslikult madala arvu, ning selle lahendab veremääre või kordusanalüüs teistsuguses katsutis; arv tõuseb ka lühiajaliselt pärast kehalist koormust ja langeb raseduse ajal. Seal, kus trombotsüütide keskmine maht esitatakse, näitab see, kas vereringes olevad trombotsüüdid on noored ja suured, ehkki NordLabi ja HUSLAB-i käsiraamatuid järgivad Soome laborid jätavad selle standardimatuna vastatavast baasverepildist välja; tulemust loetakse koos hemoglobiini ja leukotsüütide arvuga, et näha, kas muutunud on üks rakuliin või kogu luuüdi.
Viitevahemikud on üldised täiskasvanute väärtused ja sõltuvad laborist, meetodist, vanusest ning soost. Ainult orienteerumiseks, mitte diagnoosimiseks — arutage tulemusi oma arstiga.