Fosfor mõõdab anorgaanilist fosfaati seerumis, mis on kaltsiumi mineraalne partner luukoes ning ATP, rakumembraanide ja nukleiinhapete koostisosa. Selle taseme määravad toiduga saadav kogus, imendumine soolestikus ja neerude kaudu eritumine parathormooni ja D-vitamiini kontrolli all. See peegeldab peamiselt neerufunktsiooni ning luu- ja mineraalainevahetust.
Selle markeri kohta pole veel näite.
Kõrgenenud fosfor peegeldab kõige sagedamini neerude vähenenud kliirensit, samuti kõrvalkilpnäärmekoe alatalitlust, D-vitamiini liia või ulatuslikku rakkude lagunemist, mis vabastab rakusisesed varud. Langenud väärtused järgnevad kõige sagedamini kõrvalkilpnäärmekoe liigsele aktiivsusele, D-vitamiini vaegusele, imendumishäirele, kroonilisele alkoholitarvitamisele, toitmise taasalustamisele pärast nälgimist või fosfaati siduvatele antatsiididele. Need osutavad pigem valdkondadele, mida tasub uurida, kui diagnoosile, ja arst otsustab, mida edasi kontrollida.
Fosfor langeb pärast sööki ning pärast süsivesikutest või insuliinist tingitud nihkeid rakkudesse ja järgib kerget ööpäevarütmi, seetõttu eelistatakse hommikust tühja kõhuga võetud proovi. Hemolüüs tõstab seda valeliselt. Seda loetakse koos kaltsiumi, magneesiumi, aluselise fosfataasi, D-vitamiini, parathormooni ja neerufunktsiooniga, mitte koos naatriumi, kaaliumi ja kloriidi rühmaga, millega ta on samas paneelis.
Viitevahemikud on üldised täiskasvanute väärtused ja sõltuvad laborist, meetodist, vanusest ning soost. Ainult orienteerumiseks, mitte diagnoosimiseks — arutage tulemusi oma arstiga.