Magneesium mõõdab seerumis mineraali sisaldust, mis toimib kofaktorina sadades ensüümireaktsioonides ning stabiliseerib närvide ja südamelihase erutuvust. Suurem osa organismi magneesiumist paikneb rakkudes ja luudes, seetõttu peegeldab seerum vaid väikest osa. See peegeldab peamiselt imendumist soolestikus ja neerude tööd.
Selle markeri kohta pole veel näite.
Langenud magneesium tuleneb kõige sagedamini vähesest saamisest toiduga, kroonilisest alkoholitarvitamisest, kõhulahtisusest või imendumishäirest, lingu- ja tiasiiddiureetikumidest või prootonpumba inhibiitorite pikaajalisest kasutamisest. Kõrgenenud väärtused on harvemad ja peegeldavad kõige sagedamini neerude vähenenud kliirensit või magneesiumi sisaldavaid antatsiide ja lahtisteid. Madal magneesium võib ise takistada kaltsiumi ja kaaliumi normaliseerumist, mistõttu seda kontrollitakse siis, kui need ei taastu. Üksik referentsvahemikust väljas olev tulemus annab põhjust kordusanalüüsiks ja arsti hinnanguks.
Hemolüüs proovis tõstab väärtust valeliselt, kuna punalibledes on magneesiumi rohkesti, ja normaalne tase seerumis ei välista rakusiseste varude ammendumist. Hiljutine toidulisandi või antatsiidi kasutamine nihutab tulemust ülespoole. Magneesiumi tõlgendatakse koos kaaliumi, kaltsiumi (üldise ja ioniseeritud), fosfori ja neerufunktsiooniga.
Viitevahemikud on üldised täiskasvanute väärtused ja sõltuvad laborist, meetodist, vanusest ning soost. Ainult orienteerumiseks, mitte diagnoosimiseks — arutage tulemusi oma arstiga.