LH-d vabastab hüpofüüs ja see annab sugunäärmetele käsu toota sugusteroide: testosterooni munandite Leydigi rakkudest ning naistel tsükli keskel tõusulaine, mis käivitab ovulatsiooni ja hoiab üleval kollaskeha. Analüüs annab teavet reproduktiivtelje hüpofüüsipoolse otsa kohta. Seda loetakse juhtsignaalina, mitte hormoonina, millel oleks otsene toime kudedele.
Selle markeri kohta pole veel näite.
Kõrgenenud LH osutab kõige sagedamini sugunäärmete vähenenud talitlusele, mida hüpofüüs kompenseerib, nagu primaarse munandipuudulikkuse, munasarjade puudulikkuse või menopausi korral; naistel nähakse püsivalt kõrgenenud suhet FSH-ga ka polütsüstiliste munasarjade sündroomi korral. Langenud LH viitab sagedamini sellele, et hüpofüüsi või hüpotalamuse signaal on nõrk, mis esineb hüpofüüsihaiguse, kõrge prolaktiini, haigestumise, intensiivse treeningu, kehakaalu languse või väljastpoolt manustatud testosterooni korral. Sama väärtus võib olla normaalne või selgelt kõrvalekalduv sõltuvalt sellest, milline suguhormoon on koos sellega mõõdetud. Tõlgendamine kuulub arstile ja ühest tulemusest piisab harva.
LH eritub pulssidena, mistõttu järjestikused proovid erinevad, ja naistel on tulemus ilma tsüklipäevata mõttetu, kuna ovulatoorne tõus ületab algtaseme mitmekordselt. Stress, äge haigestumine ja hormonaalne rasestumisvastane vahend nihutavad seda. Seda loetakse koos FSH-ga ning testosterooni või estradiooliga, ja koos prolaktiiniga, kui mõlemad gonadotropiinid on madalad.
Viitevahemikud on üldised täiskasvanute väärtused ja sõltuvad laborist, meetodist, vanusest ning soost. Ainult orienteerumiseks, mitte diagnoosimiseks — arutage tulemusi oma arstiga.