Hemoglobiin on rauda sisaldav valk punaste vereliblede sees, mis seob hapnikku kopsudes ja vabastab selle kudedes. Mõõdetav väärtus on selle valgu kontsentratsioon täisveres, seega iseloomustab see vere hapniku kandmise võimet, mitte mõnda üksikut elundit. See on vere üldanalüüsi keskne näitaja ja tavaline lähtepunkt siis, kui kaalutakse aneemiat.
Selle markeri kohta pole veel näite.
Langenud hemoglobiin peegeldab kõige sagedamini aneemiat, millel endal on palju põhjuseid: raua, B12-vitamiini või folaadi vaegus, verekaotus, mis võib olla aeglane ja märkamatu, krooniline põletik või neeruhaigus ning lahjenemine raseduse ajal. Tõusnud väärtused järgnevad kõige sagedamini dehüdratsioonile, mis verd kontsentreerib, ning neid nähakse ka suitsetamise, kõrgmäestikus elamise ja kroonilise kopsuhaiguse korral või harvemini luuüdihaiguse puhul, mis toodab liiga palju punaseid vereliblesid. Kumbki suund ei nimeta iseenesest põhjust. Üks referentsvahemikust välja jääv tulemus on põhjus analüüsi korrata ja seda arstiga arutada, mitte diagnoos.
Hüdratsiooniseisund on peamine lühiajaline moonutaja: vedelikukaotus tõstab väärtust ja liigne vedelik langetab seda ning mõnda aega enne vereproovi võtmist pikali olemine võib seda pisut allapoole nihutada. Suitsetamine ja kõrgmäestik tõstavad seda püsivalt ning MSPVA-de, nagu ibuprofeen, naprokseen või atsetüülsalitsüülhape, samuti trombotsüütide agregatsiooni pärssivate ravimite, nagu klopidogreel, pikaajaline kasutamine võib seda seedetrakti verekaotuse kaudu langetada. Seda loetakse koos hematokriti ja erütrotsüütide arvuga ning eelkõige koos MCV, MCH ja RDW-ga, mis liigitavad aneemia tüübi; tavaliselt järgnevad ferritiin ja rauanäitajad.
Viitevahemikud on üldised täiskasvanute väärtused ja sõltuvad laborist, meetodist, vanusest ning soost. Ainult orienteerumiseks, mitte diagnoosimiseks — arutage tulemusi oma arstiga.