Glükeeritud hemoglobiin mõõdab, kui suur osa punastes verelibledes olevast hemoglobiinist on glükoosiga seotud. Sidumine on aeglane ja püsiv ning punane verelible ringleb vaid piiratud aja, mistõttu väärtus keskmistab veresuhkru eelneva mõne kuu vältel, selle asemel et jäädvustada üht hetke. See on süsivesikute ainevahetuse standardne koondmarker.
Selle markeri kohta pole veel näite.
Kõrgenenud väärtus peegeldab kõige sagedamini veresuhkrut, mis on nädalaid või kuid püsinud kõrge — muster, mis on prediabeedi ja diabeedi taga või tähistab kontrolli lõdvenemist juba diagnoosi saanud inimesel. Tavapärasest vahemikust madalamad väärtused ei puuduta nii sageli glükoosi kui punaseid vereliblesid endid: rakkude lühenenud eluiga hemolüüsi korral, hiljutine verekaotus või vereülekanne, rasedus, kaugelearenenud maksa- või neeruhaigus. Üksik vahemikust väljas olev tulemus on põhjus analüüsi korrata ja arstiga rääkida, mitte järeldus iseeneses.
Kõik, mis muudab punaste vereliblede uuenemist või hemoglobiini struktuuri, moonutab näitajat — hemoglobiini variandid, rauavaegus, hemolüüs, hiljutine vereülekanne, erütropoetiinravi —, mistõttu ootamatu väärtus on vahel punaste vereliblede, mitte glükoosi küsimus. Erinevalt glükoosist ei nõua see paastumist ning viimane söögikord, kehaline koormus ega kellaaeg seda ei mõjuta. Seda loetakse kõrvuti paastuglükoosiga ning insuliiniresistentsuse küsimuse korral koos paastuinsuliini, HOMA-IR-i ja C-peptiidiga.
Viitevahemikud on üldised täiskasvanute väärtused ja sõltuvad laborist, meetodist, vanusest ning soost. Ainult orienteerumiseks, mitte diagnoosimiseks — arutage tulemusi oma arstiga.