C-peptiid on fragment, mis vabaneb insuliiniga võrdses koguses, kui proinsuliin kõhunäärme beetarakkudes lõhustatakse. Erinevalt insuliinist ei eemalda maks seda esmasel läbimisel ning seda ei ole süstitavates insuliinipreparaatides, mistõttu see peegeldab organismi enda eritust. See kõneleb beetarakkude säilinud talitlusest.
Selle markeri kohta pole veel näite.
Kõrgenenud väärtused kaasnevad kõige sagedamini insuliiniresistentsuse, rasvumise ja 2. tüüpi diabeediga, mille puhul kõhunääre eritab ohtralt, ning need tõusevad ka eritust stimuleerivate ravimite, näiteks gliklasiidi toimel. Madalad väärtused osutavad beetarakkude vähenenud või ammendunud tootlikkusele, nagu 1. tüüpi diabeedi ja kaugelearenenud 2. tüüpi diabeedi korral. Mõõtmine on kõige informatiivsem, kui teada on samal hetkel võetud glükoos, sest madala glükoosi juures on väike eritus ootuspärane. Tõlgendamine kuulub arstile, kes tunneb kliinilist pilti ja ravi.
Proov võetakse tavaliselt paastunult ning eelnevalt tarvitatud toit või vere glükoosisisaldust langetavad ravimid nihutavad seda. C-peptiid eritub neerude kaudu, mistõttu neerutalitluse häire tõstab seda kõhunäärmest sõltumatult. Seda loetakse koos samal ajal võetud glükoosiga ning insuliini, HOMA-IR-i ja HbA1c-ga, kui küsimus on selles, kui palju eritust on säilinud.
Viitevahemikud on üldised täiskasvanute väärtused ja sõltuvad laborist, meetodist, vanusest ning soost. Ainult orienteerumiseks, mitte diagnoosimiseks — arutage tulemusi oma arstiga.